Millal meil majandustõusu tuuled puhuma võiks hakata?

 15.XI 09

Meil ei ole omal selle üle vaja pikemalt pead murdma hakata, sest arvukad usaldusväärsed kompetentsed välisallikad on selles küsimuses kõige olulisemad sõlmed juba lahti arutanud:

 A)   IMFi viimases memos meie kohta on otsesõnaliselt märgitud eeskätt kahte kõige olulisemat kammitsat – 1) väga suur kohu välisvõlg koormana kaelas (ca 280 miljardit) ja 2) lisaks ebakvaliteetne regresseeruv maksusüsteem mis jätkuvalt kängutab eelarvepositsiooni ning 0-kasumiaksu näol ka rahvusvaheliselt kõlvatu (välisinvesteeringute konkurentsis) – mis seega vähendab rahvusvaheliselt Eesti partnerluskapitali.

B)   EL Komisjoni sügisprognoosist leiame – 1) Eesti on üks väheseid liikmesriike kus ka veel 2010 ei suudeta juhtida/reguleerida majandust nii, et  selleks ajaks juba suhtkõvasti (teiste liikmesriikidega võrreldes) langenud  reaalmajanduspotentsiaal saaks efektiivselt ära kasutatud  ja 2) Eesti kuulub murettekitavate „rentnikriikide” rühma, kus netorahvatulu jääb oluliselt väiksemaks (ca 80%) sisemajanduse kogutoodangust,  tingitud eeskätt ilmselt väga nigelast rahvusvahelisest investeerimispositsioonist, sest suured välisvõlad nii finantsiliselt (laenud, portfelliinvesteeringud) kui ka reaalselt (väis-otseinvesteeringud, milliseid võib tinglikult lugeda sisemajanduse püsilaenudeks) jne. Netorahvatulu (Eestis tänavu oodatavalt ca 168 miljardit kr, veaga +/-5%) on see mis jääb rahvuslikuks lõpptarbimiseks ning netoinvesteerimiseks – seega on olulisem näitaja kui SKT (ca 210 miljardit või nii vist mõnevõrra väiksema veaga).

C)   Eurostatist leiame kinnitust eeskätt just viimasele hädale ehk ahtrale netorahvatulule, kuid ka meie majanduslikku jätkusuutlikkust kammitsevaid muid asjaolusid leiame sealt – 1) suhtmadal teadus- ja arendustegevuse osakaal, eriti põhjanaabritega võrreldes 2) kõrge liiklusohvrite arv 3) eriti madal energiakasutuse efektiivsus 4) tööviljakuse langus 5) kõrge töötus 6) kõrge majanduslik ebavõrdsus ja sotsiaalne tõrjutuse –  ja seda eriti kõige väetimate arvel – seega madal sotsiaalkapitali tase jne.

D)   The Economist selle kuu algul tuli aga välja sellise vihjega, et eesti võimuritel on nina püsti ajamise häda küljes ja seda eriti naabrite arvel. Tõepoolest uhkeldamise viga on juures ja see ei võimalda neil oma olukorra kogu traagilisust mõista (nt kasvõi et 100 000 töötut tähendab kaotatud kümneid miljardeid iga aasta + kümneid tuhandeid tagasipöördumatuid tööjõu kaotusi iga aastaga).

Õigus The Economistil on, meie ärikamajandusliku uskumusega võimuritel, prominentidel ja eliitidel on tõesti ninad nii püsti, et nääte, meie oleme ainus riik maailmas kellele kriis kasu toob ja valitsuse võlg seejuures maailma madalaim, ja ei mingeid jamasid meie pankadega, tööturg välisinvestori jaoks eriti ideaalselt paindlikuks reformitud  koos 0-kasumimaksuga jne jne. Maapeale nad tõesti kahesilmaga ei näe,  teise teaduspõhiseid arvamusi tõsiselt ei loe ega kahe kõrvaga kuule, nende pooleharidusega kannupoistest rääkimata.

Peenemalt öeldes, eesti avalik sotsiaal-majanduslik teadmusstruktuur, kus prevaleerivad võimurite müüdid ja politikaanide neoliberalistliku turumajanduse karikatuurid, on praegu eriti suhtmadala kvaliteediga, seda nii euroliidu taustal, aga eriti põhjala teadmusruumi taustal. Et aga teadmusstruktuuri kvaliteet on aluseks kõigi majanduspoliitiliste otsustuste kvaliteedile, seega vähe lootust et meie suudaksime kriisist väljatulekul euroliidu keskmisegagi sammu pidada, ja konvergentsi mõttes jätkusuutlikuks saada – eriti Läänemere äärises – mitte enne kui meie oma teadmusstruktuuri saame viia teaduspõhisele põhjamaisele tasemele.

Komisjoni sügisprognoosist

Mis on rahandusvoliniku sügisprognoosis poliit-ökonoomiliselt olulist

 4.XI 09

Segavalt ebaoluline näikse kõigepealt see, et nagu oleks Eesti majanduskasv  2011  volinik Almunia arvates edukam kui teistel liikmesriikidel. Siinkohal ei tohiks prognoosi lugejad ja ära unustada matemaatika trikke mis seotud kasvutempodega: mida väiksem jagaja (madala tase) seda kõrgem kasvutempo. Nt kui meie madala taseme juures 4% sisemajandustulu juurdekasvu tähendab ligikaudu ainult pooltuhat krooni elaniku kohta kuus, siis ülelahe kõrge taseme juures 4% tähendaks soomlase kohta ligemale poolteisttuhat krooni juurdekasvu kuus – kumb on siis edukam? Mittepoliitiliselt oleks õigem kasvutempode võrdlemiseks arvutus teha kõigile liikmesriikidele euroliidu keskmise majandustaseme alusel ja siis ei oleks Eesti mingi balti jälle särav täht või midagi taolist.

 

Ebaoluline on selle prognoosi kontekstis ka meie 2011 euro-alale pääsemise küsimus, sest see on endiselt jäetud selles prognoosis diplomaatiliselt täiesti ebamääraseks „kulli-kirja” viskamise taoliseks probleemiks. Tõenäosusteoreetiliselt on nii, et kui eelarvedefitsiidi kriteerium on 3,0% ja defitsiidi prognoos 2009 on Almunial samuti pandud 3,0% peale, siis sellega on diplomaatiliselt öeldud et asi on noatera peal, ning kuna järgmise aasta prognoos on pandud 3,2%, siis juba diplomaatiliselt on veel vihjatud, et kuhu poole liisk langetatakse – kuid see on asjatundjatele juba ammu selge, sest küsitavusi on lisaks meil veel vähemalt kahe alamkriteeriumi täitmisega nagunii (hinnastabiilsus ja pikaajaline intress).

 

Mis on aga väga oluline on see, et Almunia arvates selle aasta lõpus meil järsk langus kestab edasi, ja vähem järsemalt veel pool aastat, seega kümneid tuhandeid töötuid tuleb veel juurde – see on oluline, sest meie administratsioon näib seda mitte ikka veel arvestavat. Igal juhul Almunia järgi meie hõive langeb edasi veel tuleval aasta majanduspotentsiaali kaasa tõmmates ning aastaks 2011 saavutame euroliidus väga „kõrge“ koha nii töötuse taseme kui ka hõive kumulatiivse languse osas – see on traagiliselt oluline praegu iga kärpe tegemisel silmas pidamiseks ja iga laenuvõimaluse hülgamisel (nt riiklikud obligatsioonid) .

 

Väga oluline on ka see, et Almunia arvates Eesti jääb korralikult teenindama oma suurt välisvõlga (2008 oli GDP ja GNI vahe 15 miljardit (tinglikult kõigi neto-välislaenude teenindamine) ja see summa prognoosi järgi tõuseb veelgi), seega muidugi muutudes majanduse kiirele taastamisele järjest suuremaks takistuseks (Soomel see summa on praktiliselt null, sest nendel on neto välisvõlgnevus praktiliselt null, aga meil näib see olevat üle 100% SKPst – Almunia muidugi teab et kui suur see on aga diplomaatiliselt kasutab võimalust vait olla).

 

Mis kõige olulisem on see, et ilmselt juba 2010 toimub Komisjoni selle prognoosi järgi Eestis intelligentne ja kompetentne majandus-poliitiline kannapööre: valitsuskulude osakaal sisemajandustulus tõuseb ligemale kümne protsendipunkti võrra, seda kriisieelsega võrreldes: see on muidugi võimalik ainult kasumimaksu taastamisega ja tulumaksu üldise tugeva progressiivistamisega.

Seega leevendub oluliselt meie igavene jama pensionite maksmisega ja tervishoiu ning hariduse ülevalpidamisega jne tsiviliseeritud moel. Sõnaga, Eesti astub tsiviliseeritud tulujaotusega euroliidu alale kus juba ees Sloveenia, Tsehhi, Poola jne, kas seda kas koos või ilma eurota – pole oluline  - Almunia arvates ilmselt – peaassi et majanduspoliitika kogu liidus oleks enam-vähem ratsionaalne ja tsiviliseeritud.

 

 

The Economist (29.X 09) – Eesti ikka edasi Balti säravaim täht

30.X 09 

Selle The Economisti nupukese järgi tõesti säravat Eestit praegu kõige tõsisemalt  varjutav plekk näikse olevat ainult upsakus, seda küll vähemasti (at least) balti naabrite silmis. Seda, et „vähemasti”, seda on neil õigesti öeldud küll: sest kohe ilmusid neti-versioonis artikli sappa mitmed venepärased kremlihaisulised küberrünnaku taolised kommid (vähemalt kaks on nendest juba kustutatud) mis eestlased maatasa teevad/tegid.

 

Nt à la: esiteks, eriline originaalülbus olevat Eestit käsitleda kui midagi Venemaast eraldiolevat; teiseks, eestlased hävitavat oma vähemust juba 20 aastat sellega et ei võimaldavat vähemusel rahvastevahelise suhtlemise kasulikke keeli, nagu inglise ja hiina, õppida ja selle asemel sunnivad peale eesti absurdset keelt; kolmandaks, nad ei anna 100 000-dele elanikule ei kodakondsust ega Ida-Virumaal ka õiget arstiabi (kõik raha neelab korruptsioon); kui truualamlikud ex-sovjetid nad muud midagi ei oskavat teha kui endid ainult lasta reklaamida jne jne. Kõik taoline, isegi valitud faktidega pikitud, jutt võib isegi Economis.com läänelugejale sügavat muljet avaldada.

 

Muide, selles viimases reklaami asjas ongi vist The Economist selles nupus üle piiri läinud: reklaamib nüüd koos IMFiga Eesti üleminekut euro-alale 2011 kui midagi pea-aegu kindlat ja läheb seega vastuollu The Economisti enda statsionaarse põhi statistikaga, mille järgi vähemasti tänavu on Eesti erinevused järsu majanduslanguse osas mitteolulised võrreldes Leedu ja ka Lätiga: seda nii SKT, tööstuse ning hõive järsus languses kui ka hindade suures ebastabiilsuses. Kindlasti on selles seltskonnas Leedu hoopiski säravam täht oma oluliselt väiksema välisvõla osas, muide Leedu kolmanda kvartali statistika juba ammu avaldatud nagu Hiinalgi.

 

Muide, seda Eesti suurt võlgnevuse värki on nüüd juba isegi IMF märganud oma 26. okt memos, samuti nagu vajadust eesti tulumaksusüsteem viia vastavusse arenenud riikidega (ilmselt tuleb likvideerida ebavõrdsust süvendav regressiivsus ning eeskätt eelarvet laastav 0-kasumimaks). Aga need probleemide sellese nuppu ei näinud sobivad olnud.

 

Ettevaatust keskpanga majandusprognoosiga: rahvusliku majanduse jätkusuutlikkuse taastamiseks on kõigepealt vaja hakata tõtt teadma

22.X 09 

Seda viimast väidet vist ei ole vist mõtlevale inimesele üldiselt vaja tõestada, kuid kroonuprognoosijatele nähtavasti siiski.

Teatavasti prognoosi tõde seisneb eeskätt selles, et prognoosis  sisalduvad ka selle usaldusväärsuse näitajad, nt usalduspiirid või muud värki taolised statistilised karakteristikud.  Kui eelmistes EP prognoosides olid vähemasti mõned õhkõrnadki usalduskoridorid vähemasti taustmaterjalides kuskil, siis nüüd täitsa kroonulikult enam ei mitte midagi ja kõik arvud täitsa kindlad, seega prognostika seisukohalt täiesti eksitavad.

Nt: 2009 eelarve puudujäägiks on prognoositud 3,0%, seega täpselt see mida poliitiliselt vaja ehk Maastrichti kriteeriumi karvapealt täitmine. Kahjuks mõtlevale inimesele on selline prognoos mõttetu, sest on teada võimalikud väga suured tegeliku elu riskid et tegelikult see puudujääk võib, valitsuse „kõikidele pingutustele“ vaatamata, realiseeruda ikkagi nt 3,2 protsendina. Aga kui suure tõenäosusega niimoodi? See on antud juhul oluline sisuline küsimus, alles sellele vastates on võimalik mõistuspäraselt otsustada, et nt kas minna sellel aastal veel mingitele kärbetele ja seega täiendavalt tuhandete töötute produtseerimisele –rahvusliku reaalse jätkusuutmatuse riski tõstmisele.

Ülikriitilised ei ole meil mitte ainult hõive probleemid vaid samuti ülisuureks kujunenud rahvusliku välisvõlaga seotud rahvuslikud mured. Mõtlev lugeja oleks EP sellest prognoosist lootnud rohkemat  leida just selle kohta, istub ju just keskpank nende andmete otsas. Asjata lootus, ainult kitsilt nt et 2009 kujunevat koguvõlg SKT palju kõrgemaks ühe arvuga ja kõik. Taevane arm, isegi lätlased näitavad veel lisaks, et kui suur on nende neto-välisvõlg, mis muide on majandusteaduslikult palju olulisem näitaja jätkusuutlikkuse riskide mõttes.

Kahjuks ka esitatud prognoositabelist paistavad kaugele välja „läbipaistmatused“ – pehmelt öeldes: nt 2009 majanduslanguse ja hõive vähenemise ning tööviljakuse languse andmed on praeguste kirjete kohaselt ebaselgelt vastuolus. Viimase näitude alusel näib, et justkui majanduslangus peaks olema üle 20%, mitte alla 15%. Seda kahtlust suurendab veelgi asjaolu, et prognoosile on lisatud vigases terminoloogias üks primitiivne mudel potentsiaalse SKT arvutamiseks, see on poolesajanditagune esma-kursuste  tahvlimudel, kuhu muide ka andmed on sisse pandud prof Laestvõetu järgi.

Muide, EPs  on juba ammu palgal üks välisprofessor kes uurib Maastrichti inflatsioonikriteeriumi nn teist komponenti ehk hindade stabiilsuse/jätkusuutlikkuse nõuet. Majandusteaduslikust vaatevinklist Eesti seda nõuet tänavu kuidagi ei täida, selle täitmine tehti valitsuse ning keskpanga poolt võimatuks inflatsiooni vastutustundetu tõstmisega 2008 üle 10 protsendi, ja nüüd muidugi ei taha sellest keegi enam rääkida. Kui nimetet professorilt midagi küsida, siis vastuseks on „sorry“- panga siseinfo.

Siiski, tänuväärselt Jürgen Ligi blogist leiame, et just selle nn hinnastabiilsuse puudulikkuse pärast leedulased võeti Brüsseli poolt paari aasta eest  „halastamatult“ euro-rajalt maha. Aga mis meist selle konksu taga hakkab saama, sellest igal juhul ei leia EP prognoosist küll terakestki tõtt.

Majandusteaduse taandamine: Jüri Sepp „Majandusteaduse maandamine“ PM 17.X 09

Näib et lugupeetava professori see üllitis on kohati justkui sattunud mõnele varasema konspekti taustale, mil küberneetika ja matemaatiline majandusteadus olid võimuritel veel suuremad sõimusõnad kui praegu, sest sisaldas „abstraktset“ matemaatikat, vihatud tõenäosusteooriast rääkimata.

Nt JS sellest tekstist leiame tuttavlikult: „Kuni 20. sajandi 70. aastateni ei huvitanud õieti kedagi, mis läheb maksma turumehhanismi kasutamine. Täieliku informatsiooni ja mobiilsuse eeldused tegid majandusest omamoodi ideaalse gaasi, milles puuduvad igasugused hõõrdejõud ja energiakaod.“

Taevane arm, alustage selle lause lahtiarutamist tagant peale. Kas siis 70. aastateni olid kõik majandusteadlased täiesti mõtlemisvõimetud ja ei taibanud midagi vaegteabe rangest matemaatilisest modelleerimisest kasvõi klassikalise tõenäosusteooria abil. Ei olnud nii, nt: isegi „mittematemaatik“ Keynes juba 20. aastatel avaldas monograafia tõenäosusteooria alal, ikka selleks et mittetäieliku teabe mõjusid majandusmehhanismides arvesse võtta; aga nt 30. aastatel meie teadusfilosoof A. Koort enne okupatsiooni Loomingus kirjutas taolist: Laplace’i Deemon ei saa üldse tulevikku planeerima hakata, sest ta ei saa kunagi täpselt teadma olevikku – seda kvantmehhaanikast pärit määramatuse printsiibi alusel (selle artikli viitamine okupatsiooni ajal oli rangelt keelatud). Neljakümnendatest alates olid juba stohhastilised matemaatilised mängu teooriad arenemas ja  sealt edasi määramatuslikud majanduslikud tasakaalumudelid (eeskätt J. Harsanyi) ja nende alusel arenesid narratiivselt  interpreeditud komplitseeritud ja adekvaatsed täiendavad majandusteooriad, seda eriti mehhanismide/institutsioonide alal ja eeskätt „mittemaapealsete“ matemaatiliste mänguteooriate baasil (Nobel 2007). Viimased oskavad formaliseeritult ning abstraktselt arvestada institutsioonide disainimisel nii homo sapiens’i  ratsionaalsuse ja moraali erinevaid piiratusi, animaalsust, egoistlikku strateegilisust, vassimist ja hämamist, koalitsioone, korruptsioone, lobimist jne.

Seejuures pole keegi püüdnud lahendada neid probleeme nii nagu siit loeme, et „et kuidas väiksemate kuludega transaktsioone teha“, vaid kuidas institutsioone (organisatsioone) ja koordinatsioone kogu sootsiumi huvides kõige efektiivsemalt korraldada, ilma tsükliteta, ilma kriisideta – seejuures turumajanduse vaieldamatut innovatiivsust kõige tõrkevabamalt rakendada ja selleks vastavalt vajalikke arvukaid regulatsioone rakendada. Seda nii, et turumajandusele omaselt majanduslik ebavõrdsus liialt ning kapitalismi hävitavalt ei süveneks ning siiski ebavõrdsus jääks turumajanduslikult piisavalt stimuleerivaks (keinsluse põhiprobleem).

Ja nii nagu Teadus areneb – liigutakse edasi eelkäijate tulemustel – nii on ka varasemate, eeskätt majandusmatemaatiliste tulemustele toetuuvate narratiivide abil lisaks tuletatud uudseid Nobeli tasemel institutsionaalteoreetilisi kontseptsioone – nagu seda kindlasti O. Williamson on saavutanud, nagu seda on saavutanud ka R. Coase, narratiivselt eelkõige aga silmapaistvamalt D. North (kes muide sai Nobeli siiski 2003).

Kahjuks E. Ostrom’i puhul on ka vastuarvamusi. Vt nt FT.com 17.X 09 „The Travesty of Commons“:

“The Nobel committee praises Ms Ostrom for discovering that better results are obtained when “the right of users to self-organise is clearly recognised by outside authorities” – but this is a hint that it is harder to do without outside rule-making than first meets the eye. As Ms Ostrom’s theories gain more attention from the public, people will figure out whether hers is a conceptual breakthrough or just a more sensitive application of the old tools of privatisation and regulation.”

 12.X 09

Ka tänavune Nobeli majanduspreemia anti jälle õigesti, seda kahele USA teadlasele Elinor Ostrom’ile ja Oliver E. Willamson’ile

Tõsi, mullune laureaat meeldis meediale rohkem, sest siis oli tegemist ikkagi küllaltki vastuolulise teadlasega – ühelt poolt Obama aktiivse poliitilise toetajaga, praeguse kriisi kolumnistiga – kuid teiselt poolt on Paul Krugman väga kõrgetasemelise majandusmatemaatilise/erapooletu rahvusvahelise kaubandusteooria pikaajaline viljeleja olnud.

Kuid tänavusel väljakuulutamisel juba üks pressiesindaja jõudis preemiate komiteele protesti avaldada – meil on praegu tõsine kriis aga teie annate preemiat ei tea kellele või mille eest.

Selle tobeduse peale ei osatud kohe midagi kõrgelt õpete komisjonist kosta, sest nt Oliver Williamson’i 1985 aasta paks hõbedane monograafia kapitalismi majandusinstitutsioonidest on Läänes lausa Piibli kõrval majandusprofessoril riiulis.

Mida see siis jutlustab: et kvaliteetse kapitalismi efektiivse vabaturu jätkusuutlikkuse aluseks on tohutu keerukas ja kvaliteetne turumajanduslike institutsioonide (seaduste, reeglite, tavade, mehhanismide, instrumentide jne) kompleksne ja harmooniline süsteem. Eriti aktuaalne praegu, sest kriisist õppust võtnud arenenud riigid on kiiruga juba asunud majandusregulatsioone täiustama ja laiendama – kuni valitsuse otseste interventsioonideni turutõrgete vastu.

Küll oskas üks komitee liige Elinor Ostrom’i  tulemusi huvitavalt illustreerida: et vaadake Mongooliat satelliidilt – kõik roheline – ümber aga Hiina ja Venemaa kollased, see on tõestus ebaõige riikliku ja õige ühistulise majandusjuhtimise erinevusest ja efektiivsusest.

Põhiseaduse mõtte järgi sõnavabadus ei laiene rahvamajanduslike probleemide kallal avalikule võhiklikule vusserdamisele

Seda sisuliselt eriti rahvamajandusliku süvakriisi tingimustes, nagu süvakriisis haigegi puhul tsiviliseeritult (mitte-politikaanselt) tavaks. Selge, et raske kriisi puhul ainult kompetentsed konsiiliumid omavad litsentsi probleeme käsitleda ning avalikkust informeerida. Rahvamajanduse puhul on seega avalikkuses sekkujatel/arvamusavaldajatel tarvilik vähemalt teise astme teaduskraad või vastav tase ja seda täpselt makro-ökonoomika vastaval erialal, nt maksusüsteemide alal (Põhiseaduse järgi maksuseadused otseselt ei kuulu referendumite alla, seega ka mitte avalikule asjatundmatule arutelule, vabandan,  kuid ärgem unustagem, et rahvuslikult optimaalsete maksuseaduste väljaarvutamise alal on välja antud Nobeli preemia).

Igasugune isetegevuslik erapoolik profaanne hämamine, vassimine, moonutamine, agiteerimine, soolapuhumine, silmamoonutamine, panikeerimine,  lakeerimine jne on kriis tingimustes eriti avalikku teadmust saastavad ning mürgitavad ja olukorda raskendavad.

Seega igasugused litsentseerimata nurgatagused kodukootud õpetlased, parteide suuvoodrid ja kannupoisid, massimeediate stuudiod, omaarust tarkade klubid (sest mõni seal seltskonnas on nt geograafiat õppinud) jne – kui neil oleks raasukegi eetikat – peaks hoidma oma suukesed rahvamajandusliku kriisi koha pealt kinni – olgugi et massimeediast pappi jookseb neile vassimise eest nagu muda.

Nääte isegi: nüüd järsku mõnedele meie nurgatagustele iseseisvatele politikaan-ökonomistidele tuleb meelde, et me peaksime midagi järgi tegema soomlastele, mingis pisiasjas muidugi. Taevane arm, kui me seda siiani ei ole teinud, neid vahel isegi iseseisvuseta ullikesteks tembeldanud, tuhandeid kordi olulisemates värkides, kuidas siis me saame neid matkida kasvõi pisiküsimustes. Nt, seda et soome firmadel on kõrged kasumimaksud, selle kohapealt on meie igas kaliibris ja värvis politikaanidel suud siiani vett täis, olgugi et just see aitas rahvuslikult neil seal oluliselt leevendada kriisis võlaraskustesse sattunute olukorda, luua tsiviliseeritud pensionisüsteemi, hoida rahvuslikku kapitali välja voolamast ja seega arendada rahvuslikku ülikoolindust ning teadust, seega kõrgtehnoloogilist tootmist jne.

Online’s Epl.ee Arileht.ee-iga (minu vastused Riina Kallas’e arvukatele küsimustele tema tekstis („sulgudes“) ja jutumärkides, EK Majandus- ja Rahanduskomisjoni omad italic’us

 

 

Tere!

Kirjutan Päevaleht Online`ist ning mul on Teile mõned küsimused. Praegu on selline aeg, kus iga edasiviiv sõna majanduse teemal on väga oluline ning ma loodan, et vastate neile („ei ole kuskil parteis, tavapensionär pealeselle – demokraatlikus partokraatias ainult poliitikute/kröösuste sõnad võivad viiva kuhugi. Lugupidamisega, üe 25.IX 09“)

 

Lugupidamisega

Riina Kallas („25.IX 09“)

Epl.ee

Arileht.ee

680 4440, 50 41 552

 

Järgmine kiri EPlist

—– Original Message —–

From: Riina Kallas

To: Ülo Ennuste

Sent: Tuesday, September 29, 2009 10:24 AM

Subject: RE: epl.ee-st

 

Tere!

Ma mõtlesin usutlust intervjuuna avaldada, kuid praegu on seda veidi problemaatiline teha. Peamine põhjus, mis takistab on see, et ma eeldan, et lugejaid tahaksid lugeda järeldusi, nad vaevalt hakkavad läbi lugema viidatavaid materjale selleks, et tekstist praemini aru saada. Me ei ole erialane nišiväljaanne ning seetõttu me ei saa eeldada, et lugejad oleksid majandusliku kõrgharidusega, aga ka nemad tahaksid asjadest paremini aru saadaJ. Seetõttu oleks parem, kui selgitused oleksid võimalikult “läbinämmutatud”, kuid mitte muidugi väga.

Küsimus on ka selles, et kui näiteks rääkida rahvuslikust võlast, siis inimesi vast huvitabki konkreetselt see, mis seda võlga puudutab. Hetkel on see näiteks jäänud kahe silma vahele. Saan aru, et olete näiteks Pärnu Postimehele nendest asjadest kirjutanud, kui Päevalehe lugejatest kattub see vaid osaga, mis puudutab meie tellijaid Pärnumaal.

Me hetkel jah ei avaldaks seda intervjuud, kuna see vajaks veidi täiendusi ja selgitusi, aga kui Pärnu Postimees tahab selle sama asja põhjal midagi avaldada, siis miks mitte.

Tervitades, Riina Kallas, 680 4440,  PS Olen täna-homme toimetusest eemal ja tagasi alles neljapäeval.

 

 

KÜSIMUSED – („VASTUSED“)

 

 

* Olete öelnud, et sisemajanduse kogutoodangu langust pole ilus nimetada kogu majanduse languseks, kuna viimast kirjeldaks täpsemalt rahvusliku kogutoodangu langus koos töötuse ja rahvusliku võlgnevuse näitajatega („lisaks nt tööstuse langus ligemale kolmandik siiani aasaarvestuse tänavu, kumulatiivselt veelgi rohkem, kogu välis-võlgnevuse suhteliselt kõrge tase tänavu 120-14% SKTst, deflatsiooni olukord kui hindade ebastabiilsuse näit, rahvusvahelise investeerimispositsiooni pidev taandumine (nt Telekomi aktsiakimbu müümine Valitsuse poolt ebaõnnestunult süvendab seda veelgi, vt küsitluse lõppu), majandusliku ebavõrdsuse kasvav barbaarsus (eriti silmatorkav Põhjala kõrval), avaliku sotsiaal-majandusliku teadmusruumi ebakvaliteetsus (vt nt Eesti Panga segast „Sõnaraamatut“, ESA 2009 „Aastaraamatut“ kus 2006 andmed ebavõrdsuse kohta – 2007 andmed Eurostatis ammuilma antud, mis veel hullem on see ESA on viimasel ajal vist ansipistide meeleheaks hakanud ebavõrdsuse andmeid kergelt tohterdama  (nt koduleheküljel näitavad 2007. ebavõrdsuse näiduks 5,0 aga Eurostati näit on 5,5), nt TEA Ents I 207 väidab, nagu oleks täiseti impeeriumimeelne Vene padukommunist (seda seal ei märgita) karjääriakadeemik A.G. Aganbegjan, Gorbatšovi nõunik,  loonud soodsa tausta meie IME väljatulekuks, kuigi tegelikult oli minu arust vastupidi (sic!), makromajanduslik ebakompetentsus ja pelgalt ärimajandusteadmuse – osta  odavalt, müü kallilt – rakendamine ekslikult rahvamajanduse tasemel jne jne“). See on väga huvitav, palun kirjeldage neid näitajaid veidi ning öelge, kus Eesti majandus sellest vaatepunktist lähtudes võiks asuda? – („olen neid tüdimuseni kirjutanud ka nt PPMis, kordaks ainult et Eesti asub see aasta ja ka tõenäoselt tuleval aastal hüperkriisis (kui baasaastaks võtta 2007), võrreldes nt Poolaga (siiani pole kriisis), Soomega (praegu lihtsalt kriisis väljub tõenäoselt tuleval aastal) seejuures „hüper-“ magnituud  tuleneb ilmselt eeskätt administratsiooni ja EPga makro-majanduspoliitilisest eba-kompetentsusest ning poliit-põhisest juhtimisest, muidugi ka idiosünkraatsest etnilisest lõhestatusest, defektsest valimissüsteemist (kinnised nimekirjad) jne“)

 

* Üks asi on numbriline „põhi“, mis matemaatiliselt hakkab erinevate analüütikute hinnangul justkui kätte jõudma. Milliseks reaalsuses põhi võib teie hinnangul kujuneda? Mida me näiteks tänavapildis teisiti võiksime näha? Või milliseid pealkirju võiksime lehest lugeda? Või ei muutu praegusega võrreldes midagi? – („Nõmmel on prükkarid juba mõnes tänavapildis tagasi, tänavaäärsed hüljatud romukärud veel ei paista eriti silma, ei tea kuidas juba Koplis, pealkirjades poevargused ja imperiaalsed irredentistlikud aktsioonid sagenevad, tänavamoe muutuste kohta teate ise paremini“)

 

* Hiljuti tsiteeris teid Briti ajaleht Daily Telegraph ning ka seal juhtisite tähelepanu Eesti rahvuslikule võlale, mis ulatub 116 protsendini SKP-st. („õudne, nagu mina oleks prognoosi andnud kolme tüvekohaga (tegelt juba teine koht on mitteusaldusväärne): tegelt ma ütlesin korduvalt 120-140% tänavu“)  Kurb on see, et elanikkonna varade väärtus on drastiliselt kahanenud, võlad on aga jäänud. Kuidas hindate rahvuslikku võimekust, et võlga tagasi maksta? Ehk mis on selle numbri juures kõige hirmuäratavam? – („„Telegraph“ võltsis oma huvides minu andmeid jämedalt (nende huvi oli näidata et Eesti ekstraraske olukord tuleneb ainult Brüsseli käsulaudadest ja kohapeal on väga toredad ja targad juhid, peaaegu kohe nagu euroskeptikud Iirimaalgi, tegelt neile ei meeldinud see värk, et meil nii kehvasti on, sest keegi ei usuks et Brüssel nii suurt käkki kokku keerab, Telegraph toorelt ei andnud mitte mingit võimalust minule õiendusteks (kommid käivad seal läbi tsensuuri“, praeguse majanduspoliitika (sic!) jätkamisel tuleks kodumajapidamistel, eriti töötutel, võlgade tagasimaksmisega suur-suur häda – õnneks on meil administratsioonis ja Riigikogus, Keskpangas tuhandeid kõrgeksperte selle küsimuse tsiviliseeritud lahendamiseks ülikoolides meil mingeid makro-ökonoomilisi uurimiskeskusi enam ei ole, ei eelarve ega maksusüsteemide, ei pensionisüsteemide ega majandusmehhanismide disaini alal (2007 Nobel anti disaini alal matemaatilistele uuringutele), ei institutsionaalökonoomika ega evolutsiooniökonoomika alal, ei friedmanismi ega keinsluse alal, missa ikka uurid kui on koalitsiooniline ja finantsinspektsiooniline paradigma: osta rämpsu odavalt – müü edasi kvaliteetse pähe kallilt“)

 

* Teie blogist lugesin huvitava tõsiasjana välja selle, et ka ajakirjanikud kuuluvad teatud mõjusfääri ning kui Rootsi ajakirjanikele on näiteks kaudselt kasulik kaitsta oma pankasid ning vältida igal juhul Eesti krooni devalveerimist, kuna siin tekkiv kaos võib pankade kaudu kõigutada Rootsi rahandust, siis kuidas iseloomustaksite Eesti ajakirjanike mõjusfääri? – („1. – ka vältida üleminekut eurole, sest siis kaotaksid pangad valuutavahetustulud, 2) nii ajakirjanike kui ka „majandusteadlaste“ kallutatuse kohta lugege the FTd, meie ajakirjanduses üldiselt samuti valitseb valitsusele/kröösustele ebakompetentne populistlik maskeeritud pugemine, nt ajalehed saadavad ilma kõrgemaid majandusteaduskraade omavaid ajakirjanikke Almunia’t utsitama (meie valitsuse kasuks), või saadavad neiukesi Lubliana taksojuhtidelt välja pressima, et eurole üleminek tõstis hinnad kahekordseks (seda peale seda kui meie PM ütles et meie eelistame eurole hüper-inflatsiooni eurole, midagi taolist on väitnud ka EP Nõukogu esimees)“)

 

* Millises mõjusfääris on teie hinnangul poliitiline eliit, keda ajakirjanikud vahendavad? On seal võrreldes ajakirjanikega üldse erinevust? – („ei näe erinevust, kui me mõlemad eliidi all mõistame koorekihti (mitte sõltumatuid erialaselt erudeeritud intellektuaale) – poliitilise eliidi peamure näib eeskätt olevat üldiselt praeguses kriisis olevat „survival of the richest“ sest töötute (peatselt seega ka kerjuste) massiline juurde produtseerimine on lihtsalt korrektsioon mis toimuvat turumajanduses automaatselt, sest majandus on ju tsükliline (tegelikult reguleeritav korrapäratu protsess, mille korrapäratus sõltub lühiajaliselt valitsuse kvaliteedist ja pikemaajaliselt majandusmehhanismi reformimise kvaliteedist)“)

 

* Tulevikku on alati keeruline hinnata, aga nõustun nendega, kes ütlevad, et need, kes teevad seda vaid mineviku statistikast lähtudes („seega mittemõtlevad konjunktuuri karjeristid“), jäävad oma otsustega hiljaks. Kriisi puhkedes võibolla just seetõttu otsustega hiljaks jäänud valitsus arvab praegu, et saab kriisiga hästi hakkama. Milliseid soovitusi te kõrvalt annaks? – („ei vasta päris tõele: meie valitsus lähtus kinnisilmi eeskätt ainult tulevikust, utoopiatest, valijate peibutamisest  –  nt kiiresti lähiajal ratsa „viie rikkama hulka“, unustades et meil okupatsiooni ajaga kaotati majanduspotentsiaali vähemasti miljon krooni iga eestlase kohta, rääkimata tohutust inimkapitali kaotusest (vt nt Vello Salo (peatoim) 2005 „Valge raamat“ nt Riigikogu koduleheküljelt)“ ja sellises räiges permanentse poliit-konkurentsis pole Valitsusel mingit poliit-ratsionaalset võimalust muud kui bluffida, et meie saame hästi hakkama, igal juhul paremini kui lätlased ja kohati palju paremini kui rootslased, soomlastest rääkimata, oleksime me peaaegu  hong-konglased, kui hiinlasi vabalt sisse laseksime“ )

 

* Kuivõrd peate praegust valitsuse euro nimel rabelemist otstarbekaks? Milline oleks alternatiivne tegevus? – („1.- väga olulist kompleksküsimusi ei saa tõsiselt paari sõnaga vastata: vt Lisa, sest siin on tegemist poliit-majandusliku segapudruga, 2. – küsimus ise on üdini valesti püstitatud – kuskohalt võtate et valitsus on tõesti euro heaks rabelenud, minu arust kahetsusväärselt ta ei ole seda teinud koos EPga,

 

3. – selle koha pealt tahaks lisada, et kui majanduse eksogeense tõusu ajal (nt euroliidu turu avanemise tõttu) oli üsna amüsantne asjatundjatel kõrvalt vaadata et kuidas istuv koalitsioon tegeles utopismiga (viie rikkama hulka, õnn ei ole rahas jne) ja opositsioon tegeles vassimise ja hämamisega (euroliit on pähh – vot veneturg meile tooks õnne õuele jne), siis majanduse endogeenselt tingitud hüperlanguse puhul on asjatundjatel üsna traagiline pealt vaadata võimurite utopistlikku optimismi kuristiku serval (nt et inglastel olevat rahvuslik välisvõlgnevus suurem kui meil jne) ja veel enam opositsiooni asjatundmatut agressiivset bluffimist (euro kukub varsi kokku jne).

Häda on ka selles et nii statistika kui ka matemaatika on väga riukalised ja seega annavad parteide/valitsuse erudeeritud kannupoistele lõpmatuid võimalusi nii valijate kui ka kogu publiku ninapidivedamiseks isegi kuristiku serval (nt inglastega ei ole meil mingit pistmist kõrvutamisega sest neil on  nt neto-välisvõlg nulli lähedane, aga meil neto on ligilähedane kogu väis-võlaga, teiseks et meil algas kriis aastakene varem kui inglastel, siis korrektseks võrdlemiseks nt tuleks 2009. puhul mõlemal maa puhul ühiselt baasiks võtta 2007. tase, mis muidugi meie langust järsult suurendaks, eriti nt tööstustoodangu ja väljaveo languse osas jne  jne“)

 

* Millisena hindate euroga ühinemise järel Eesti Panga rolli? – („kindla peale hakkab EKP (euro keskpank) juhtimisel lõpuks ometi täitma oma põhiülesannet – hindade stabiilsuse ja inflatsiooni talitsemist, kindla peale nende lõputu vassimine (nt et EP ei saa midagi teha) , hämamine (vaadake nende „Sõnaraamatut“), uhkeldamine (väljume kriisist teistele eeskujuks esimestena ja tugevamalt) väheneb, ja sama lugu täiesti valitsuspugejalike tegelastega, ja mis eriti oluline, ilmselt EPs olevaid tohutuid rahvuslikke varasid hakatakse EKP korraldusel kasutama ka meie rahvuslikes huvides, lihtsalt nt keskpanga tohutuid ressursse ei oleks enam mõttekas välismaale kantida ja sealt siia vastu meelitada igat kaliibrit ja sulelisi välismaiseid riskikapitaliste, kah euro korral ei oleks mingit kahtlust olnud, et Telekomi aktsiakimbu müümine oli rahvuslikult jäme viga, oleks saanud müüa EP mistahes palju väiksema toogiga aktsiakimpe“)

 

Lisa

Dear  Sir,

Receipt of your E-mail dated 23rd of September 2009.

Thank you very much for the above E-mail you sent us which has received our fullest attention.

The answer to your letter requires further work which is currently in progress.

You can normally expect a reply within one month of receiving this E-mail.

The matter is being handled by Cabinet of Commissioner Almunia.

Yours sincerely,

Chantal DUBREUCQ
 EUROPEAN COMMISSION

Co-ordinator of ECFIN INFO Mailbox
DG ECFIN/Unit R-4 ‘External Communication’

The information of this message and/or any attachments is intended solely for the attention and use of the named addressee. The content of this e-mail and its attachments may be confidential and legally privileged.

If you are not the intended recipient, please delete the message and any attachments and notify the sender of misdelivery. As e-mails are susceptible to alteration, they do not constitute a formal commitment of the European Commission unless confirmed in writing.

 

—–Original Message—–
From: ylo.ennuste@mail.ee [mailto:ylo.ennuste@mail.ee]
Sent: Wednesday, September 23, 2009 10:05 AM
To: ECFIN INFO
Subject: 0537/2009 – Economic and Monetary Union – Ãœlo Ennuste

 

     [--Start Message--]

Name: Ãœlo Ennuste
E-mail: ylo.ennuste@mail.ee
Organisation/Company:
Occupation: pensioner
Address: 
Postal Code and City: 10913     Tallinn
Country: ESTONIA
Subject: Economic and Monetary Union
_________________________________________________________
Free Text:

 Memo to:

The Prime Minister of Estonia

The Commissioner for Economic and Monetary Affairs

 

First, Estonia shouldn’t at all in the present hyper-crisis rush to exit from significant fiscal stimulus policies categorically. It is not yet late to ensure a proper sequencing of fiscal expansionary relief  instruments (possibly at the expence of ample reserve stock of the BoE) with the goal of preventing further increase of   high-unemployment (already about 17%, and net financial assets of households in the red, industrial output in free fall etc) and soften the likely double-dip recession (one neighbour country already signalling about preparing for that by new future transit-blockades, so have euro-sceptics activated activities against euro-zone enlargement).

Second, but Estonia should rush to “harmonize” and seek better time-consistency (crisis-contingency) with the EU Commission at least to the extant Maastricht inflation criterion: in present form it is also non-transparent and technically defective, and with that may cause for Estonia irretrievable socio-economic and credibility losses. It seems at the moment the Estonian Government is incompetently going in the end of the year to deflate the country dawn to fulfil the first part of the inflation criterion (level of inflation < i+1.5%, i – average three-best inflation), thereby the second part of it (stability and sustainability of prices) stays almost certainly unfulfilled according to many political and economic interpretations. The trouble is that Estonian ruling macro-economic experts are mainly not competent enough to understand that the second part of inflation criterion (stability and sustainability of prices) has been made in the present fuzzy definition to be the playground for political logic, and has nothing to do with distinct economic logic. In 2006 Lithuania failed just with the second component, and it seems that Estonian proposals for the amendment of Maastricht inflation criterion thus far have been incompetent.

And perhaps in the Estonian hyper-crisis situation, it may be rational for new Commission to move beyond a rigorous adherence to the hole stability and growth pact altogether and rewrite it to be more state-contingent (decision theoretically) and charitable to micro-member states with a past in half of century in the occupational centralised planning limbo with huge economic and human capital losses. See also:  Sapir, A. (Ed). 2009 Sept. “Europe’s economic priorities 2010-2015. Memos to the new Commission.”  Bruegle.

Third, instant reform of the Estonian tax system is probably necessary: in the sense of harmonization of moral competition with member countries, for enhancement of Estonian socio-economic sustainability, lowering the risks of domestic capital flight without domestic taxing and avoiding worsening of the Estonian international investment position. And most importantly, presently there is a lack of balance between tax laws and national pension law, the income tax law is biased towards incompetently low capital income taxation, absolutely unbalanced, that has almost certainly had regrettably vast opportunity costs for national economy.  See also: Vanhanen, M. 2009. “Europe will need to raise taxes in harmony.”  FT June 17 2009.

Fourth, the crisis has shown that macroeconomic policy in the Baltic-Rim area needs to be better coordinated regionally, especially when it comes to post-crisis management, e.g. “free” movement of “all kind” of labour, credit, investments, financial obligations, and most importantly to the Baltic-See protection against third-parties contaminating activities etc. It seems resonable that the Commision has to intoduce a Baltic-Rim Coordination Centre.

Fifth, the coordination mechanism of the Estonian public soci-economic knowledge space building should be basically adapted to the IT and liberal non-censorship conditions. Unfortunately at present such significant indicators as Estonian high national gross external debt (this year forecast about 140% of GDP), current account chronically with relatively high deficiency, international investment position retreating, Estonian economic inequality index by quintiles barbarically high compared to nearby Nordic countries, net financial assets of households in the read etc – are, alas, from the Estonian public knowledge space by self-important administrative and incumbent political camp rhetoric, in overshadowed position in mass media and administrative statistics, thus helping to play down cognition of real severity of the present national economy situation, and not enabling to make high quality forecasts – so probably significantly magnifying national socio-economic sustainability risks.  It slould be organized that the freedom of speech clauses are not extended to the tax-law, pencion-law, foreign-trade etc matters, and especially not to the last occupation and foreign policy matters, most imprtantly not to insulting and slandering the European Union à la EU=SU etc, and bousting against member-countries.

Macro-economic scholar Ãœ. Ennuste,  23.IX 09

 

PS: väga huvitav, seega riputan blogisse, üe

This is the mail system at host relay211.estpak.ee.

I’m sorry to have to inform you that your message could not
be delivered to one or more recipients. It’s attached below.

For further assistance, please send mail to postmaster.

If you do so, please include this problem report. You can
delete your own text from the attached returned message.

                   The mail system

<Riina.Kallas@epl.ee>: host mail.epl.ee[195.250.175.142] said: 554 mail server
    permanently rejected message (#5.3.0) (in reply to end of DATA command)

---

Received: from localhost (localhost [127.0.0.1])
by relay211.estpak.ee (Postfix) with ESMTP id 9629C14D6
for <Riina.Kallas@epl.ee>; Fri, 25 Sep 2009 19:42:31 +0300 (EEST)
X-Virus-Scanned: amavisd-new at estpak.ee
Received: from smtp-out.neti.ee ([127.0.0.1])
by localhost (relay211.estpak.ee [127.0.0.1]) (amavisd-new, port 10024)
with ESMTP id uV71uylL6Pai for <Riina.Kallas@epl.ee>;
Fri, 25 Sep 2009 19:42:28 +0300 (EEST)
Received: from relayhost143.estpak.ee (relayhost143.estpak.ee [88.196.174.143])
by relay211.estpak.ee (Postfix) with ESMTP id 948B011FC
for <Riina.Kallas@epl.ee>; Fri, 25 Sep 2009 19:42:28 +0300 (EEST)
X-SMTP-Auth-NETI-Businesmail: no
Received: from dimension (237.210.191.90.dyn.estpak.ee [90.191.210.237])
by relayhost143.estpak.ee (Postfix) with SMTP id 5909E7A4
for <Riina.Kallas@epl.ee>; Fri, 25 Sep 2009 19:42:27 +0300 (EEST)
Message-ID: <7E7E40CBD80840D0BFF4EEF930CFEC57@dimension>
From: =?iso-8859-1?Q?=DClo_Ennuste?= <ylo.ennuste@mail.ee>
To: “Riina Kallas” <Riina.Kallas@epl.ee>
References: <B65205675225AF48A996E1DC2FF6C68206CD2B52@servu.epl.ee>

Miljardeid rahvusmajandususaldust ja -tooki jälle vastu taevast

Alternatiivkuluteooria (vt nt Mereste „Majandusleksikon“ 2003 I 40) järgi tuleb välja, et selle Telekomi  tehinguga kaotas rahvuslik majandus miljardeid: nt kui riik oleks praegu hoopiski alternatiivselt võõrandanud 4 miljardit EP omandis olevaid teatavaid aktsiaid, siis oleks rahvusliku aktsiaportfelli ajastatud tulukaotus kujunenud  miljardeid väiksemaks. Seda sellepärast, et EP portfellis on arvukalt aktsiaid millede oodatav took on kordades madalam kui seda on Telekomi aktsiatel.

Usaldatavusprobleem majanduspoliitikas (ibidem II 461) on üldiselt küll meie rahvamajanduses juhtivatele ärikallakuga mõtlemisega tegelastele terra incognita, kuid kahjuks, rahvusliku majanduse usaldatuse langus on samuti miljardilisteks kaotusteks kergesti ümberarvutatav. Ja see tehing muidugi langetas reputatsiooni märgatavalt veelgi: tehing oli teostuselt ebakompetentne ja mitteläbipaistev (ebakompetentne nt et minister nimetas, et kuna börsitehing, siis ei saanud rahva varaga õiendamist avalikustada, hämar seetõttu et nn rahvusvaheline nõustaja olla ise kah Telekomi aktsionär jne).

Juhtkirjade ja pressiteadete kommentaare: Eesti SKT 09 II-kv langusest ning „saavutustest”

 

EP Pressiteade 12.VIII 09 kõige muu olulise jutu seas eriti oluliselt märgib:

 „Majanduslanguse aeglustumine viitab võimalusele, et tsükli madalaimad tasemed võivad olla saavutatud.”

 -         näete, EP autoriteetse kompetentsi alusel midagi murrangulist võivat „olla saavutatud” teises kvartali rekordilise „aeglustunud” langusega16,6%; ja nüüd võib rahulikult ootama hakata valitsuse kolmanda kvartali uusi saavutusi ning arengusuundumusi.

 PM Juhtkiri „Juhtkiri: kas jalad põhjas?” 13.VIII 09 poliitökonoomiliselt arukalt märgib, et kui jalad põhjas, siis:

 „Küsimusi on sellegipoolest mitmeid. Eestil on kaks väga suurt muret, millele leevendust ootame ja lahendust vajame – tööpuudus ja riigisektori kulud. Riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvete kärpimisvajadus ei kaoks paraku ka siis, kui SKT sööstaks hoogsalt üles. Maksustamise reeglite tõttu jõuab raha riigi ja omavalitsuste kassadesse mõnevõrra hiljem kui toodang kasvama hakkab. Sõltuvalt maksuliigist kestab viitaeg kuust või paarist enam kui aastani. Igal juhul on riigisektori kulude uuele ja mõistagi kurvastavalt madalale tasemele viimine vajalik.”

  -         seega, kui SKT hakkaks nüüd „hoogsalt ülesse sööstma”, siis ootavad meid ees veelgi suuremad raskused millede vältimiseks tuleb „kurvastavaid” eelarvekärpeid ka nähtavasti madalamate sissetuleku tasemete osas „mõistagi” teha, mõistagi et rikkamaid ei tohi nt nimetatud „maksustamise reeglite“ muutmisega riivata.

 EPL Juhtkiri „Ületähtsustatud kogutoodang” 13.VIII 09 majandusteoreetiliselt väga õigesti väidab:

„SKT kasv on kahtlemata oluline majandusnäitaja ja selle järgi on põnev riike ritta seada, kuid see ei peegelda veel kogu tõde riigi majanduslikust käekäigust. Kui inimene käib nädalavahetustel metsas oma tarbeks seenel ja marjul, mitte enam kaubanduskeskustes poodlemas, siis ei kasvata see SKT-d, kuid kas tõesti tähendab ilmtingimata sisulist elujärje halvenemist?”

-         väga sügav observatsioon – jääb majandusteoreetiliselt ainult lisada, et sisuliselt mõne elanikerühma vaesumine tõesti nende „elujärge” eriti ei halvenda, kui sellega kaasnevalt majanduslik ebavõrdsus rahvuslikult ei suurene, sõnaga, kui nädalavahetusel enam ükski inimene ei käi poodlemas. Seega, kogutoodangu langust ei maksa ületähtsustada tõesti, tähtsam on seejuures majandusliku ebavõrdsuse talitsemine – aga sellest statistika vaikib (vt nt 2009 aastaraamatut, kus vaesumise andmed on antud ainult  kuni 2006. aastani), kuigi teada, et töötuse suurenemine suurendab vaesust.

 PPM Juhtkiri „Jalad pole veel põhjas” 13.VIII 09 väga pädevalt väidab:

 „Statistikaameti eile avaldatud hinnangu kohaselt langes Eesti majandus teises kvartalis eelmise aasta sama ajaga võrreldes 16,6 protsenti. Esimene hea uudis on see, et kardetud 20 protsendi piir jäi ületamata.”

 -          siin jääb ainult õiendada et 16,6% on ikkagi ainult esialgne kiirhinnang mis kuulub veel ka metoodilisele korrigeerimisele nagu statistika Pressiteates 12.VIII 09 peenes kirjas lisatud:

          

„Kompleksse metoodika järgi arvutatud ja täpsustatud 2009. aasta II kvartali SKP avaldab Statistikaamet 8. septembril. Statistikaamet revideerib Euroopa Liidu nõuetest tulenevalt SKP tegeliku ja kaudse rendi arvestusi kogu aegrea ulatuses alates 1995. aastast ning klassifitseerib ümber osa üksusi ettevõtete ja valitsemissektori vahel alates 2002. aastast. Samuti revideeritakse aastate 2005–2008 rahvamajanduse arvestust pakkumise ja kasutamise tabelite ning ettevõtete aastaaruannete põhjal. Et revideeritakse 2008. aastat, korrigeeritakse ka 2009. aasta I kvartali SKP arvestust. Kõik revideeritud aegread avaldatakse 8. septembril Statistikaameti andmebaasis.”

 

 Kokkuvõttes võiks öelda, et EP jätkab endiselt kalkuleeritud tühisõnalist vassimist; kvaliteetsemad ajalehed on aga juhtkirjades püüdnud asuda senisest ettevaatlikumatele ning teaduspõhisemale positsioonile; statistika aga asunud ähmasust ning teavitusviivitust veelgi suurendama: nt oleks võinud vähemalt lisada, et kuhu poole eelolevad metoodikalised täpsustused esitatud hinnanguid kallutavad, samuti ei ole ilus pelgalt SKT langust nimetada kogu „majanduse” languseks – viimast kirjeldaks täpsemalt KRT langus, seda muidugi koos töötuse ning tööstuse ja rahvusliku võlgnevus näitudega, seda eriti Eesti rekordilise rahvusliku välisvõla puhul.