Mr Rosenberg’i hiilgavas fiskaalraportis (IMF No 10/4) saab täheldada Eesti makroökonoomiliste riskide vaeghinnanguid ja sellest tulenevaid arvukaid küsitavusi

 Esildises on märgitud et kui midagi ootamatut/ettenägematut ei juhtu – siis selles esitatud järeldused jäävad raudselt paika/robustseks.

 Nüüd on IMFi jaoks ootamatus käes: tänaseks on Eesti kolmanda kv maksebilansi alusel peaaegu kindel, et 2009 esimesel poolel Eesti muutus välisotseinvesteeringute (neto) sissevoolu riigist hoopiski väljavooluriigiks (ja seda olulisel määral). Ilmselt IMFi selle esildise koostamise ajal, novembris, seda teavet vee üsna kindlal kujul ei olnud, ja seega kõik nende arvutlused näivat tuginevad ekslikul hinnangul, nagu oleks Eestisse ka mullu toimunud normaalne välisotseinvesteeringute sissevool ja investeeringute normaalne maht.

 Teatavasti makro-ökonoomiliste prognooside „teljeks” on eeskätt rahvusliku sisemajanduse potentsiaali prognoos, ja selle majanduspotentsiaali taseme oluliseks regressoriks on eelnevad investeeringud. Kui viimased on aga ekslikult ülehinnatud, siis saab ka majanduspotentsiaali prognoos ekslikult ülehinnatud ning seega ka kriisist väljumise võimalused saavad ülehinnatud (muide, esildises märgitakse et Eesti võimkonna parajasti üldiselt ülehindava/optimistliku  poliitika olemasolu ei pruugi paha olla, kuid see ei ole kindlasti panatsea selles tõsikriitilises olukorras).

 Eesti majanduspotentsiaali prognoosis ülehindamise nähte IMFi selles prognoosis on ilmselt rohkemgi: puudulikult on kindlasti arvestatud inimkapitali ja sotsiaalkapitali ning hõive vähenemist ning suurt töötust ja tööjõu pagemist. Väga puudulikult ja vananenud andmetel (2005-7) on käsitletut nt vaesumist, elatustaset jne. Näib et Gini indeks on Mr Rosenbergile üldse tundmatu nagu muudki majandusliku ebavõrduse prognoosimise probleemid, sotsiaalsete korratuste võimalused, etniline konfrontatsioon jne.

 Moraal: kuna IMFile oli mullune Eesti pööre neto otseinvesteeringute importijast eksportijaks ilmselt ootamatu uudis (eeskätt vananenud andmete kasutamise tõttu), siis nende selle ettekande mitmedki seisukohad osutuvad kahtlemata küsitavateks, eeskätt makroökonoomilises osas. Seda eriti väidete osas nagu: „Eesti on kriisiga hästi toime tulnud”, „eurole üleminek peaks toimuma kehtiva kursiga”, „tänavune SKT langus tuleb ainult 2% ja töötute juurdekasv ainult 15-20%”,  „2011-12 Eesti majandustõus tuleb vähemalt 3-5%” (muide ka selle kasvutempo juures jääksime tõenäoselt absoluutselt euroalast järjest rohkem maha – oluliselt madalamast baasist tingitult), „laiaulatuslik kriis on välditud” jne.

Kõik see aga muidugi ei vähenda rapordi paljude väga ratsionaalsete fiskaal-poliitiliste ettepanekute väärtust meie võimkonnale, seda  eelarvetulude suurendamiseks (kärbete asemel, mis on peotsüklilised ehk kriisi süvendavad nagu ongi juba näha): eeskätt tsiviliseeritud kasumimaksu taastamist, tulumaksude progresserimist, sotsiaalmaksu ümberkantimist käibemaksule, seejuures nt eramumaa maksude kaotamist ning lapsepuhkuse vähendamist ja barbaarsete eripensionite likvideerimist (meil teatavasti ka sovjeti nomeklaturtsikutele, euroopalike automaksude kehtestamist jne.

 Samuti sisaldab esildise andmebaas palju huvitavat mida meie baasid avalikult ei sisalda, eestkätt näitajaid eesti erasfääri võlgade kohta, rahvusliku palgafondi vähenemise hinnangut 2009 kohta jne.

Muide, millal Eesti võiks tagasi pöörduda normaalseks välisotseinvesteeringute importijaks (et sellega tõesti saada toodete efektiivseks eksportijaks), see näib, selle rapordi ridade vahelt, suuresti sõltuvat samuti kasumimaksu taastamisest mingis versioonis. Muide meie võimkond on kärme pareerima, et ega see netoinvesteeringute väljavool pole miski oluline probleem – see rohke hargmaiste pankade sisemine susserdamine – taevane arm – igal juhul läheb kapital Eestist maksustamata välja ja maksud jäävad kohalike kraesse (väheneb ka rahvatulu osakaal SKTst, aga rahvatulu ei näi olevat finantsistide/panganduse meelisteema).

 Oluline oleks veel märkida et aastake tagasi Eestis olles kuuldavasti Mr Rosenberg ei teadnud vasta et kuidas ikka töötab Maastrichti nn hindade jätkusuutlikkuse kriteerium (sellega jäeti 2006 Leedu euroala ukse taha) sellest ei sõnakestki ka selles raportis.