Ülo Ennuste majandusartiklid

Majanduse ülepeakaela pehmelangemisest ja rahvuslike ülekuumenenud luude-kontide hoidmisest

Üks postulaat on kindel: kui majanduspoliitikute narratiivides sagenevad meditsiiniterminid, on rahvuslik majanduskriis kukil. Alles sagenesid meil jutud ülekuumenemisest (majandusteooria sellist näitajat ei defineeri), aga nüüd käib juba padujutt pehmekukkumisest.

Hämamine omakasu nimel

Nimetatud ebamääratavaid meditsiinilisi sõnakesi toovad poliitikud ja kröösused ning ärikad ja analüüsitohtrid kiiresti ühiselt jutu sisse selleks, et olukorda veelgi rohkem ähmastada. Et languse vastu õigeaegselt mitte midagi ette võtta, et sogases vees kalu (ebakompetentsete valijate hääli, monopoolseid hõlpkasumeid, maksustamata kasumeid jne) segamatult edasi püüda ja leivaisade mundreid kaitsta.

Meie juhtivpoliitikutelt oleks nõudnud mitte ainult resoluutset kompetentsust, vaid ka suurt karismaatilisust, isegi patriootilisust, seega riskimist mõningate valijate häälte ja mõne kröösuse kasumi kaotusega, et eurole edukas üleminek oleks olnud meil praeguseks seljataga (nagu Sloveenias).

Selle asemel on meil praeguseks Eesti Panga koduleheküljel üleval viies versioon eurole üleminekuks ja laastav inflatsioon tasemel, mis eurotsoonis mõeldamatu. Iga aastaga laastab selline inflatsioon isegi ametliku statistika järgi kümneid miljardeid kroone rahvuslikke finantsvarasid ja vabalangemisel viib katastroofilise devalvatsiooni poole, kui valitsus midagi mõistlikku ette ei hakka võtma.

Kõige hullem on muidugi juba krooniliseks muutunud kvalifitseeritud tööjõu pagemine, kui palju, seda statistika ei tea. Kuid näib, et tegemist on kümnete miljardite kroonide ulatuses inimkapitali ärakinkimisega.

Mida peaks valitsus tegema?

Kõigepealt peaks valitsus ja keskpank, äriringkonnad, pangad, statistikud ja analüütikud kuulutama viivitamatult välja ühe moratooriumi. See peaks olema moratoorium rahvusliku majanduse vastaste poliit- ja majandusvalede, andmemoonutuste ning majandusillusionismi levitamisele.

Näiteks stiilis “valitsus ei saa midagi teha, keskpank ei saa midagi teha, ministeeriumide hoovad on piiratud, statistika ei saa suurt midagi teada, eurodirektiivid on kõiges süüdi, inflatsioon on ikka hea ka, sest tõstab kasvutempot, majanduslik ebavõrdsus ei süvene inflatsiooniga, inflatsioon tuleb piimapulbri hinna globaalsest tõusust, hargmaised pangad ei talla meie rohemajandust võlaporri” – see on laim.

Ainus tähtis majandusnäitaja on kasvutempo – rahvusvahelise investeerimispositsiooni nõrgenemine ei tähenda midagi, negatiivne jooksevkonto ja suur laenukoormus ei häiri kedagi –, meie ju saame euroabi, katsume teisi euroliidu riike vähemasti maksukonkurentsis alt tõmmata.

Järgmisena tuleks kiiresti minna Brüsselisse. Mitte selleks, et sealt kohtukulli ees mingeid suuremaid kvoote välja ajada, vaid selleks, et paluda kompetentset abi Eesti majandussüsteemi, eeskätt maksusüsteemi vigade parandamiseks ja harmoneerimiseks tsiviliseeritumate heaoluriikidega meie kliimas (Põhjalaga).

Just meie praeguseks reformitud maksusüsteemi tõrgetel näib eeskätt põhinevat nii meie praegune inflatsioon (tulumaksude kantimine hindu tõstvateks tootemaksudeks) kui hargmaiste pankade ja transiidifirmade laastav tegevus (mis viga, kui siin saab odavlaenude õnge vabalt visata, sest pangakasumite pealt ei ole vaja sentigi eelarvesse maksta avalike kulude katteks, küll valitsus võtab selle raha maksumaksja taskust; mis viga, kui siin võib ilma igasuguse kindlustuseta läbi öiste linnade plahvatusešelone vedada jne).

Muidugi tuleb ametlik kodumaine statistika viia vastavusse meie rohemajanduse praeguse siirdeolukorra nõuetega.

Näiteks Soomes rehkendatakse ka sellist inflatsiooninäitu, mis sisaldab ulualuste turuhinna tõusu, meil mitte, rääkimata tänapäeval põhjamaades olulistest energiakuludest hoonetüübiti.

Ja miks peaks meil olema ametlikuks saladuseks see, kui palju välisfirmad efektiivselt maksavad kasumimakse.

Milleks on vaja statistikutel naeruvääristada statistilist majandusliku ebavõrdsuse arvestust (avaldada mitu täpselt sama näitu kõrvuti).

Valitsusel hoobasid küll

Vist ei oleks ühel euroliidu liikmel üldse vaja langemispehmuse probleemist jorada. Brüsseli tohutu bürokraatia on kõva langemise peaaegu üldse võimatuks polsterdanud.

Näiteks direktiivide järgi on liikmesriikidele antud valikuvõimalus meditsiiniseadmete käibemaksustamist teostada erandina.

Seega oleks meil päevapealt võimalik inflatsiooni pärssimiseks nende seadmete käibemaksutõusu, mida aasta algul ilmselt ärikate huvides täie rauga tõsteti (ilmselt ka eelarveülejäägi suurendamiseks), nii inflatsiooni vähendamiseks kui ka tervishoiu edendamiseks nüüd tagasi tõmmata.

Muide, inglased maksavad elektri pealt kokku viis protsenti ja hispaanlased restoranides seitse protsenti. Rääkimata mitme aktsiisimaksu tagasitõmbamise võimalusest ja nende tagasikantimisest firmade tulumaksudeks ning tugevaastmelisteks isikute tulumaksudeks, nagu tsiviliseeritud heaoluriigile kohane.

Sellega valitsuse hoovad ei piirdu, lätlased näiteks kavatsevad raha vähendamiseks tarbimisturul lasta välja valitsusobligatsioone, võimalik on modifitseerida meie valuutakomiteed nii, et see kaotaks impotendi maine.

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Pärnu Postimees 26.10.2007

oktoober 26, 2007 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: