Ülo Ennuste majandusartiklid

Moodsad rahalaulud kõrgemast taevast

Kõige selgemini on kuuldumas moodsamat rahalaulu meie crème de la crème rahataevast ehk statistikute keeles kümnendast tarbimisdetsiilist. Ja kui raha sealt räägib, kuulame teraselt. 

Tõepoolest, peab ikka kurt olema, kui ei ole veel kuulnud, et kõrge inflatsiooni tingimustes kuluvat tänavu crème de la crème peredel lahedaks äraelamiseks oma kaks miljonit marjaks ära, aga alles mullu näis see vist ainult ühe miljoni ümber kõikuvat.

Devalveerimise diskursuse elavnemine

Kaks miljonit tähendaks selles kõrguses leibkonnaliikme kohta ümmarguselt kuus kõvasti üle saja tuhande krooni. Kahjuks ei suuda kade inimene siin kõrvale laveerida küsimusest, mis kübaratrikiga siis meie statistika järgi kümnendas detsiilis leibkonnaliikme tarbimiskulude keskmiseks näidatakse ainult kümne tuhande krooni ringis?

Seega, küll soliidselt kolm korda kõrgemal keskmisest pensionärist, mis muidugi on väga humaanne ning esmapilgul nii leevendav kadekopsudele. Kuid kuhu, kirevase päralt, siis lõpuks ikkagi kaob see raha, mida nendes ringkondades võetakse dividendidena välja isegi üle kahe miljoni? Mis siis ikka selle taga on, ega ometi isegi nii kõrgel ja riskijulges seltskonnas mõnda deprefiksiga rahasõna riski tõsiselt võeta?

Meie kõrgemas vaimutaevas paiskas selle hamletliku küsimuse devalveeritult eetrisse otse ühele taikuunile ning ühtlasi vaimutaeva hiiule ei keegi muu kui Priit Hõbemägi ise. Kröösuse vastus ei olnud samuti laveeriv nagu tavaliselt, vaid selge ja usaldusväärne: “Ma ei tea.” Ta ei hakanud hüpoteesitama, et vaat, kui näiteks see 122 miljonit krooni väljavõetud dividende saab deponeeritud Šveitsi panka, siis see on deprovisjoneerimine devalvatsiooni riski vastu, aga võib-olla ehitusala inimese puhul tingitud pankrotiriski tõenäosuse tõusust … Või midagi sellist.

Vaimutaevast on devalveerimise diskursuse elavnemise märke teisigi, nt e-äripäevas oli pealkiri “Devalveerime devalveerimise”. Muide, ka selles häälekandjas oli sõna “devalveerimine” alles hiljuti veel suhuvõtuks äärmiselt ebamoodne ja olevat näidanud, et säärase autori puhul on ilmselt tegu osava rahvusvahelise suliga.

Kahjuks pole de- ja -ioon-afiksiga sõnade diskursus jõudnud veel meie nobelisti nominentide ja sotsioloogide moealbumitesse, kuid ootame. Nimelt neile võib esmalt võõristust tekitada, et ÕS 1999 kirjutab: “deflatsioon – MAJ rahaühiku ostujõu suurenemine”. Seega siin sisaldab de-prefiks justkui ikkagi optimismi ja patriotismi, sest mis võiks veel parem olla peale palgatõusu, kui valitsus ka raha ostujõudu tõstab ehk revalveerib (nii, et ühe krooni eest saaks vastu näiteks ühe euro).

Heakene küll, aga Collins kirjutab literaatidele deflatsiooni koha pealt from DE+(IN)Flate – see assotsieerub aga justkui mitte niivõrd puhumise (suurenemise) kui rohkem imemisega. Mis see siis peaks raha ostujõu metafooris olema?

Uus hiidleksikon kostab isegi deflatsiooni kohta muuseas nii: “Mitmete majandusteadlaste arvates kaasaja majandusele põhimõtteliselt mitteomane nähtus.” See muidugi on selge jutt, et de-afiksite värki, marksismiski mäletatavasti kohatud “defitsiiti” kui terminit polnud sovetiajal ei ideoloogiliselt ega põhimõtteliselt olemas.

Ja muide, kas ÕSis öeldu kehtib äkki ainult siis, kui ei ole karta stagflatsiooni ootusi ning kas lihtne dis-infatsioon ei aitaks samuti raha ostujõudu tõsta. Tõsi küll, dis-infleerimiseks ei piisa tehnilistest rahandustehingutest, sest selleks on vaja vastavat ideoloogilis-teoreetilist ehk kõige kõrgemat majanduspoliitilist sihistust hindade tiibade kärpimiseks. Seda meil paraku veel pole, isegi mitte ootust silmapiiril näha, nagu nad ütlevad. Alles suur häda ajab härja kaevu (mõistkem siin kaevu all tõsiteadusliku tarkuse allikat).

Kõik sõltub lätlastest

Küll on eriti poliitikute-võimurite pilvepealsetelt hakanud kuulduma senisest julgemini delaveerivaid pasunaid, näiteks: meie saaksime hakkama 5000 krooniga kuus küll ja küll, isegi meie vanemad saavad väga hästi hakkama ainult poolega sellest; pensionid tõusevad revolutsiooniliselt (seejuures unustatakse lisamata, et meie rahvatulus on pensionide osakaal poole väiksem euroliidu keskmisest); teaduse rahastamine tõuseb meil rekordiliselt (jääb siiski samasse rühma nt Balkani maadega).

Mis veelgi olulisem, ka sealt sfääridest ei laveerita isegi ministrite tasemel enam devalveerimise küsimusest täielikult mööda, kuuldub isegi sealt kõige kõrgemalt sirgeseljalisi ütlemisi, et selle riski tõenäosus on tõesti kergelt positiivne, aga ega selle nähtuse realiseerumine sõltu absoluutselt meist – meie oleme neutraalsed. See on asjatundmatu jutt, et meie valitsus või keskpank saaks midagi teha, kõik sõltub sellest, kui hästi meie läti sõbrad saavad oma inflatsiooni maha surutud, kui ei, võivad meidki krahhi kaasa kiskuda.

Ülo Ennuste, majandusdoktor

Pärnu Postimees 13.11.2007

november 13, 2007 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: