Prognoosides pane üks käsi piiblile

Mäletatavasti käis Briti toonane peaminister Tony Blair siingi Euroopa Liidu 2007-2013 eelarve värke kooskõlastamas. Naasnud Londonisse, ootasid teda ajakirjanike etteheited, et ta olla Stenbockis ringi käinud, käed püksitaskus.

Väga ebaõnnestunud õigustusena ta vist vihjas, et pidi käed rahakoti peal hoidma. Parem oleks olnud õigustada näiteks taskupiibliga.

Eesti rahandusministeeriumi suveprognoosist, nagu eelmistestki prognoosidest, paistab jällegi eeskätt silma, et selle ebakohad ei ole niivõrd tingitud ebakompetentsusest, kuivõrd partokraatlikest vassimistest.

Valeprognoosid

Teatavasti on rahandusministeeriumi prognoosid juba aastaid silma paistnud sellega, et valitsejate/võimurite auks ja kiituseks on majanduskasvu prognoosiga raudselt “eksitud” vaks (ingl span) kõrgemale ja inflatsiooni prognoosiga “eksitud” vaks allapoole.

Muide, seda reeglit arvestades saab viimase prognoosi korrigeerimise alusel siiski üsna selgelt ettekujutuse, mis suure tõenäosusega võiks meie majanduses aastal 2009 toimuma hakata.

Ka ebaõnnestunud vabanduspalved on ministeeriumil alati valmis: moonutused on selleks, et rahvast mitte paanikasse ajada. Tegelikult sellised ebaausad poliitvassimised ajavadki asjatundlikuma osa publikust paanikasse. Näiteks võib tuua riigikogus kevadel ühe seadusparanduse säte stiilis “Eesti Pank peab vähendama nende andmete avalikustamist, mis võivad tekitada paanikat”.

Muidugi on nimetet “eksitused” osavalt looritatud valikuliselt valitud partokraatliku ideoloogia eelduste ning pseudoteoreetiliste terminite võrku.

Näiteks ministeeriumi aastataguses prognoosis oli eeldus, et 2007 sügiskuudeks “transiidi maht taastub” ja see ilmselt aitas prognoosida tänavuseks majandustegevuse kasvuks 7,3 protsenti. Järgneva kevadprognoosi ajaks oli see poliiteeldus ammendunud ja võeti maha, seega usaldusväärsete numbrite positsioonid ilmselt vahetati ja pakuti tänavuseks kasvuks 3,7 protsenti.

Käesoleva prognoosi analüüsi alusel saab aga teatava tõenäosusega väita, et tegelikuks olukorraks võib isegi kujuneda -3,7 protsenti, edasi on juba lugejale algoritm selge :).

Mis on käesoleva prognoosi kübaratriki eeldused aastaks 2009? Eeskätt võiks nimetada nn ekspordi tõusuhüpoteesi, mis tundub teoreetiliselt eriti kahtlane. Seda põhjusel, et isegi prognoosis esitatud inflatsioon 6 protsenti on kaugelt kõrgem kui meie põhiliste kaubanduspartnerite sihistatavad näidud, seega meie toodete hinnad tõusevad kiiremini kui nendel ja seega meie konkurentsivõime järjest kahaneb, ekspordi reaalsed mahud tõenäoliselt koos sellega.

Eriti jääb segaseks, milles see väljaveo suurenemise ime peaks seisnema, loodetavasti mitte tootmisseadmete väljaveos.

Majandus täituru tasemele

Eriti mitteasjakohaselt torkab silma Eesti majanduse otsene võrdlemine USA ja kogu ELiga. Taevane arm, otseselt niivõrd erineva suurusega süsteeme võrrelda ei tohiks. Küll võiks selle asemel midagi õpetlikku saada Eesti kõrvutamisest Läti ja Soomega.

Niisama ebaõnnestuvalt näivad võrdlused konjunktuuriinstituudi prognoosidega (huvitav, mitu doktorit seal on makroökonoomilise monetaar-fiskaalse kvalifikatsiooniga?).

Ja siis see lõputu korrutamine ilma mis tahes tõestust omava valvedoktriiniga: majandus on tsükliline.

Eriti õõvastav on see väide selles prognoosis seostatuna nn majandusliku arengu tootmisfunktsioonilise potentsiaalimudeliga, sest see ei sisalda õhkagi mingite regulaarsete sujuvate pehme langemise tsüklite olemasolust, küll aga hüpoteese valitud majanduspoliitika/maksupoliitika puhul arengu võimalikust jätkusuutmatusest ning sellest tuleneda võivatest majanduskrahhidest ja kaotatud mängudest.

Olgu muud, mis on, kuid juba Friedmanist alates on makroasjatundjatele selge, et inflatsiooni prognoosimisel peaks vähemalt ühe käe hoidma pidevalt piibli peal (rääkima tõde ja ainult tõde ning kogu tõde). Siin ei tohi peale eksimuste veel vassida, et ametkonnad ei saa midagi teha, sest majandus areneb tsükliliselt, meil on valuutakomitee ja seega kujuneb kogu monetaarvärk meil imepäraselt ise ja laabub vms. Et ega me tulumaksude automaatsest alandamisest tingitud eelarveauke planeeri täita inflatsiooni tõstmisega, et küll firmade kasumite unikaalne mittemaksustamine (ja maksustamata kasumite väljavedu) annab meile sellise eelise, et kõik läheb hästi vms.

Muide, esitatud 2009 inflatsiooni prognoosis on peale politikaanse moonutamise ebakompetentsi, sest nähtavasti jälle ei suudetud arvestada inflatsioonilist lumepalli efekti. Seega, hea mitteparteiline lugeja, esitatud inflatsiooni prognoos korrigeeri vähemalt 1,5ga (seda prognoosis kasutatud eeldusel: valitsuse majanduspoliitika jääb selliseks, nagu see on).

Huvitavad trikid on veel: näiteks ei ole millegipärast arvestatud valitsuses nädal varem vastu võetud otsust 2009 eelarvetulusid tõsta 1,3 miljardit nn avansilise tulumaksuseaduse jõustamise edasilükkamisega (see seadus on tõesti ebaõnnestunud), või on huvitaval kombel järsu jõnksakuga tõstetud 2009 eelarvetulusid miljardiliste ja miljardiliste toetuste tõusuga, ilmselt ELi poolt.

Ja selle prognoosi pompoosset kodukootud võtmelauset “Eesti majanduses on toimumas kiire potentsiaaliülene majanduskasvu kohandumine jätkusuutlikule tasemele”. Seda tõlgendage järgmiselt: “Eesti majanduse kriis on taandumas tõenäoliselt mittestabiilseks stagflatsiooniks (kõrginflatsiooniliseks majandustegevuse kängumiseks), seda seni, kuni majanduspoliitikas ei toimu teaduspõhist pööret ega kõrvaldata räiget avalikku väärteavitamist.”

Kõrge inflatsiooni ohjamata ja sihistamata vohamine mõnda aega ning inflatsiooniga eelarve luhvti täis ajamine päädib moodsa majandusteooria alusel mis tahes tüüpi majanduse libisemisega täituru tasemele.

Kõige suuremaks üllatuseks oli, et ministeeriumi praegune prognoos käesoleva aasta kohta langeb täielikult kokku The Economisti prognoosiga Eestile, kahjuks 2009 kohta on ministeeriumi prognoos inglaste omast helgem.

Samuti tugevasti üllatas ministri märkus, et tuleva aasta eelarve kärbete suurendamine võib hakata “riiki rüüstama” või midagi sellist. Taevakene, majanduslikult rüüstab riiki igal juhul juba aastaid suur jooksevkonto puudujääk. Seda ei suuda kaugeltki enam katta ELi toetused vms, olulises osas selle katmine toimub nähtavasti rahvuslike kinnisvarade müügiga välismaale.

 

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Avaldatud: Pärnu Postimees 28.08.2008