Saagem põhjaeurooplasteks, jäägem päriseestlasteks 2

Vaata esimest osa

Majandusteoreetiliselt saab rahvamajanduslikult eristada nii efektiivset eelarve defitsiidi planeerimist kui ebaefektiivset. Asi on selles, et iga eelarvelist üldist meedet annab majanduspoliitiliselt rakendada nii arukalt kui mõttetult, sõltuvalt olukorrast ja kaasnevatest teguritest.

Konkreetseid küsitavusi

Eelarve tulude tõstmise mõttes oleks üldiselt defitsiidi planeerimine, arvestades meie tingimusi ja rahvuslikult olemasolevate kogutud finantsvarude kaasamist, hea majanduspoliitika ja ainult siis, kui see asendaks muidu paratamatut/alternatiivset administratiivset hindade/inflatsiooni tõstmist. Kui tõesti puudub arukas võimalus nt tulumaksu tõsta.

Eriti hea on lühiaegselt selline strateegia kõrge inflatsiooni korral (nagu meil praegu), sest kõrge inflatsioon hävitab mõne aastaga nagunii kogutud finantsvarude ostujõu.

Eelarvelistes kulutustes oleks praegu varude suunamine tarbimiskulude suurendamiseks kasulik kas või õpetajate palgavaeguste leevendamiseks ja üldse majandusliku ebavõrdsuse leevendamiseks vms.

Ebaefektiivne/absurdne oleks eelarve ülejääkide planeerimine, et nendega katta oodatavaid puudujääke, mis on tingitud inflatsiooni tõstmisest ülejääkide loomiseks.

Samuti oleks mõttetu teiste küsitavaks osutunud kulutuste katmiseks varusid mängu tuua, nagu integratsiooni süvendamiseks, suure poliitriskiga Vene-Hiina transiidi elustamiseks, raudteede või sadamate putitamiseks vms. Viimasteks värkideks pole meil piisavat tingimisjõudu, pole kunagi olnud ja selles mõttes on mõningad ksenofoobsed kaalutlused majanduslikult asjakohased.

Ei maksaks unustada, et nn Vene transiidi buum toimus suures osas meie maksumaksja kulul ja meie maksumaksja kaela surutud tohutu riskiga (eeskätt tehniliste katastroofide oht).

Küsitavaks osutunud tulumaksuseadustest permanentsete maksualandamistega tulenevate eelarveaukude lappimine varjatud kujul hindu moonutavate maksudega näib selles eelarve-eelnõus jätkuvalt platsis olevat (nt vastava paralleelse seaduseelnõuga seadustatakse, et mitteresidendid saavad veel soodsamalt kasumite dividende Eestist välja viia ilma maksustamata, seda peale selle, et vist kõik ettevõtted saavad jätkuvalt investeeringute varjus kümneid miljardeid ilma maksustamata kasumeid Eestist välja viia jne).

Majandusteoreetiliselt meie barbaarsed maksuseadused tuleb tsiviliseeritud euroliidu riikidega kooskõlla viia, et nendega sisuliselt koopereeruda ja mitte väärvõtetega konkureerida, eriti arvestades meie tillukest tingimisjõudu.

Rahvusliku vara krabamine

Kõige hullem, et mõni ärikas siin näib olevat hakanud uskuma, et tema miljonid tulenevadki kõik ainult ta enda geniaalsest töökusest ja ta võib nende miljonitega teha mida iganes (vt M. Aben, Eesti Ekspress, 25.09.) või minna nendega kuhu tahes.

Tegelikkuses võivad need miljonid olla kokku krabatud rahvuslikust varast majandusseadusandluse lünkadest võimaldatuna, eeskätt kasumimaksude valdkonnas, siseinfo väärkasutusest vms.

Ja siin jõuame ühe põhiküsimuseni: kas juba see eelarve ei peaks jõulisemalt ja tagasipöördumatult suunama Eesti majandussüsteemi tsiviliseeritud põhjamaisele arenguteele. Seda eeskätt nii eelarve väärtusküllaldase mahu kui selle kvaliteetse laekumisstruktuuri mõttes, rääkimata kulude struktuuri kvaliteedi tõstmisest.

Nimelt on meil eriti kängunud firmade tulumaksude osakaal maksulaekumistes – seda eriti Põhjala heaoluriikidega võrreldes –, samuti sotsiaalkulutuste osakaal, isegi kogu euroliidu keskmise taseme suhtes on see meil ligemale kaks korda madalam.

Eelarve katmine rahvuslike kinnisvarade müügiga on üldiselt kahtlase väärtusega, tõlgendatav rahvusliku vara “konfiskeerimisena”, täpselt samuti nagu eraisikute suhtes põhiseaduse vastane eramumaa makski (vara maksustamine, mis ei anna tulu, on võrdne astmelise konfiskeerimisega).

Majandusteoreetiliselt on täielikult põhjendamatud pidevad rahandusministeeriumi või keskpanga ajakirjanduslikud valveväited stiilis “jätkata range ja ülejäägis eelarvepoliitikaga, mis oleks üks meede Eesti inimeste jõukuse suurendamisel”. Või vähemalt oleks vaja lisada, milliste komplementeeruvate meetmetega see poliitika kongrueerub. Rääkimata täiendavast selgitusest, miks see väide Põhjala kohta ei kehti.

Nimetatud väitest isegi veelgi absurdsem on “avansilise kasumimaksu seaduse jõustamise edasilükkamine aasta võrra annab ettevõtetele veel aastaks aega kontsentreeruda innovatsiooni tõstmisele, selmet õppida tundma uut maksuseadust”.

Muide, eelnõu tabeli formaliseerimise “täpsus” eksitab lugejat ja sellel on arvudemaailmas täiesti arusaamatu nägu.

Eesti ühe silmapaistvama matemaatiku G. Rägo järgi (“Kõrgem matemaatika”, 1965) on selles tabelis arusaamist omavale lugejale 90 protsenti trükitud numbritest (mitte segi ajada arvudega!) mõttetud, alates sisuliselt kümnemiljardikkudest, kusjuures juba miljardid on kahtlased.

Sama häda on ridadel olevate arvudega, nende hulgas on ridu, kus on lahti löömata üle kümnemiljardilisi summasid (vist eeskätt toetused Brüsselist) ja samas read mõne kodumajapidamise eelarve suurusega.

 

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Avaldatud: Pärnu Postimees 3.10.2008